• Alain Aun

Elu võimalikkusest (üüri)kriisis

Updated: Jul 30



Kriis on nüüdseks vist juba igasse eluvaldkonda jõudnud. Nii ei ole sellest puutumata jäänud ka

üüriturg. Küsisin mõni päev tagasi kinnisvaravaldkonna inimestelt – maakleritelt, investoritelt ja omanikelt – arvamust üüriturul toimuva kohta. Tahtsin teada:


1) kui keeruline on kujunenud olukorras üürniku leidmine;

2) mis juhtub üüriturul 3–6 kuu pärast;

3) kuidas nad lahendavad olukorda, kui üürnik on sattunud kriisi tagajärjel rahahätta.


Ligi viiekümne vastuse hulgas on seinast seina oleviku- ja tulevikunägemusi ning kõikvõimalikke ellujäämisstrateegiaid.


Üldiselt kirjeldatakse praegust olukorda väga pessimistlikes toonides, aga sellest hoolimata usub suurem osa üürituru professionaalidest tõsimeeli, et maailm saab varsti korda ning me läheme samast kohast edasi, kus kõik kaks kuud tagasi pooleli jäi.


Samas on vastajate hulgas ka äärmuslikke pessimiste ja optimiste, kellest esimesed ütlevad, et huvi üürimise vastu on praktiliselt null, ja teised, et igale objektile jätkub oi-kui-palju huvilisi.


Kasutades majandus- ja sotsiaalteaduste tähtsamaid analüüsivahendeid – kõhutunnet ja kujutlusvõimet – jõudsin vastuseid analüüsides järgmiste mõteteni.



Pea liiva alla peitmisest ei ole kasu


Kuigi kriis ise võib olla jumal teab kust ootamatult välja karanud must luik, ei ole selle tagajärjel tekkinud muutused ei ootamatud ega ka tühja koha pealt tekkinud. Minu arvates on need juba varem olemas olnud tendentside ja protsesside süvenemise ja kiirenemise tagajärg.


Näiteks. Kui varem oli ülemäära spekulatiivse hinna-kvaliteedi suhtega korteritesse üürniku leidmine raske, siis nüüd on see pea võimatu. (Samas on endiselt olemas objektid, millele joostakse tormi. Keskmikud on nagu keskmikud ikka, ainult et supp on nüüd vähe lahjem.)


Kujunenud olukorras kohtab aga üllatavalt palju pea liiva alla peitmist. Paljud omanikud on kindlad, et nemad hindu küll langetama ei hakka, justkui turuhind oleks isikliku valiku küsimus, mitte nõudmise-pakkumise vahekorrast tulenev paratamatus.


Teisalt on ka omanikke, kes on nõus tegema väga suuri allahindlusi, et korter tooks mingitki tulu ja tühjalt seisva objekti kommunaalkulud sääste ei sööks. Selle illustreerimiseks sobib tsiteerida kogenud üürimaaklerit: “Viiskümmend protsenti sajast eurost on märksa parem kui sada protsenti nullist.”



Kas minna kompromissile või mitte minna? Selles on küsimus


Üürihinnad on langenud ja langevad edasi, siin ei ole vist enam kellelgi kahtlust. Praeguste (nii pakkumis-, aga eriti tehingu-) hindade analüüs viib ühe selge järelduseni – on väike vale, suur vale ja on statistika. Keskmine hind ei ole turutrendi peegeldus, selle annavad kokku ülelkirjeldatud äärmused – ühelt poolt hinnad, mida keeldutakse langetamast ja teisalt hinnad mida võiks kirjaldada kui mis-iganes-hindu.


Samamoodi võiks arvutada ettevõtte keskmist palka, võttes aluseks vaid direktori ja koristaja töötasud.


Reaalsed tehinguhinnad erinevad oluliselt kinnisvaraportaalides olevatest pakkumishindadest. Uus reaalsus on see, et omaniku või maakleriga ühenduse võtmisel käivad potentsiaalsed üürnikud esimese asjana välja oma nägemuse võimalikust üürihinnast.


Kriis on võimendanud inimeste loomupäraseid erinevusi ning tekitanud mitmed vastakaid käitumismustreid. Ka hätta sattunud üürnikesse ja nendega kompromisside tegemisse suhtutakse väga erinevalt.


Ühes servas on maaklerid ja omanikud, kes ei tunne empaatiat (või ei lase end sellest segada) ja kelle arvates on kompromiss nõrkadele. Skaala teises otsas on inimesed, kes pakuvad töö kaotanud üürnikele võimalust kriis mööda saata oma korteris minimaalse tasu eest elades. Nad ütlevad, et saavad sel moel midagigi omalt poolt kriisi leevendamiseks ära teha.



Üürileping kui Las Vegase abielu


2004. aastal abiellus Britney Spears Las Vegases oma laspepõlvesõbraga. 55 tundi hiljem oli see abielu lahutatud. Teineteisele jah öeldes ei arvanud kumbki, et abielu jääb sedavõrd lühikeseks.


Samasuguse olukorra on praegune kriis tekitanud üüriturule. Üürileping, mis on sõlmitud heauskselt aastaks, lõpetatakse ootamatult juba kuu möödudes. Selliseid näiteid võin Rendini keskkkonnast tuua juba päris mitu.


Põhjused on erinevad:


  • välismaalased, kes töö kaotades “evakueeruvad” ning jätavad laokile nii üürilepingu kui koristamata korteri;

  • üürnikud, kes on kaotanud suure osa sissetulekutest ning on hädas üürimaksetega;

  • omanikud, kes tahavad ootamatult oma korterit tagasi, kuna nende enda elukorraldus on üleöö muutunud.


Inimestele on kohale jõudmas karm tõsiasi: keegi meist ei suuda prognoosida enda ega oma lepingupartnerite olukorda, turusituatsiooni ega hindu isegi mitte lähitulevikus. Juristid vaidlevad siiani, kas tegemist on force majeure’iga või mitte.


Turgu iseloomustab segadus, teadmatus ning üsna suure osa üürileandjate üha suurenev rahahäda. Mõned seisavad silmitsi “paigast ära Exceliga”, aga teised reaalse ohuga, et varsti ei ole pangalaenu tasumiseks enam piisavalt raha.



Ellu jäävad leidlikud ja tugevad


Olen huviga jälginud erinevate riikide ettevõtjate mõtteid ja firmade käekäike. Londoni restoranipidajale on kriis esialgu midagi talveune laadset: renti ega pangalaene ei pea maksma ja töötajate palgaraha eest hoolitseb riik. Mõlemad vaatavad kodus Netflix’i ja ootavad karantiini lõppu lootuses, et küll saab kõik korda.


Hoopis teine lugu on meist ida pool Venemaal, kus riigi toetus on sisuliselt null. Ettevõtjal, kes on üles ehitanud mitu eliitrestorani ja kelle palgal oli kaks kuud tagasi ligi viis tuhat töötajat, on tänaseks alles vaid kaksteist inimest.


On huvitav jälgida, kuidas muutub oma elutöö kaotanud inimese nägemus elust ja võimalustest.


Esimeses etapis on paanika: “Absoluutselt ei tea, mida teha”.

Teises etapis konstateeritakse rahulik-kurvalt: “Kõik on läbi, see on lõpp!”

Ja juba mõned päevad hiljem on inimene entusiastlik: “Maailm ei saa enam kunagi selliseks nagu varem. Ma kavatsen selle võimaluse täiega ära kasutada ning ehitan midagi uut ja enneolematult ägedat!”


Maailm on muutunud. Saabumas on parim aeg ettevõtjatele, kes oskavad igas olukorras võimalusi näha, keda ajab hommikul voodist välja soov keerulisi probleeme lahendada ja kes ei kaota üheski olukorras võitlusvaimu. Kui, siis korraks.



Kriis kui arengu kiirendaja


Rendini meeskonna jaoks on viimased poolteist kuud olnud meeletu õppimise, aga ka ehitamise aeg. Enne kriisi oli meil olemas tegevusplaan järgmiseks aastaks-kaheks. Nüüd oleme sunnitud mõne nädala jooksul tegelema asjadega, mille me “vanas elus” oleksime ette võtnud alles 9–12 kuu pärast.


Üürituru loogika on muutunud ja uusi võimalusi tuleb sisse uksest ja aknast. Oska neid ainult märgata ja mõista.


Näiteks oleme loonud “sõjaaja” probleeme lahendava toote Kriisikindel üürileping ja ehitanud lahenduse lühiajalist majutusteenust pakkuvatele ettevõtetele, mille äri Airbnb’s kokku kukkus. Tahtsime pilootprojektiga lähipäevil välja tulla, aga juba toimus taustal esimene reaalne ja kõigile ootamatu broneering. Keegi on meid juba leidnud, kuigi olime peidus.


Õpime ja jõuame palju, aga usume, et tehes veel paremaid valikuid ning kasutades veelgi rohkem õigeid tööriistu ja -võtteid jõuaksime kümneid kordi rohkem. Kuidas seda saavutada? Otsides, arenedes ja ennast tagant sundides.


Paar päeva tagasi saime teate, et meid on kutsutud Y Combinatori vestlusvooru. See on nagu viimane valikvõistlus enne idufirmade olümpiamängudele saamist. Adrenaliin on üleval ja motivatsioon ei taha sisse ära mahtuda.


Maailm on muutunud. Homne pole kindlasti selline nagu eile. Mida kiiremini me silmi kissitamata tõele näkku vaatame, seda kiiremini algab uus ja palju põnevam elu. Alain Aun




237 views

Download our app

© 2020 Rendin OÜ

  • Facebook